2016 aasta lõpus tutvustas Saar Poll uuringut Eesti elanikud siseturvalisuse vabatahtlikus tegevuses

Sotsiaal- ja turu-uuringute firma Saar Poll viis 2016. aasta juulis ja augustis läbi avaliku arvamuse uuringu, mis käsitleb sisejulgeoleku vabatahtlikku tegevust Eestis. Uuringu käigus küsitleti kokku 1603 Eesti elanikku vanuses 15 aastat ja enam.

Uuringu aruande ja esitlusfaili saab alla laadida siit ja siit.

Uuringu tulemused näitavad, et:

1) Hinnates turvalisust oma elukohas 5-pallisel skaalal, kujunes keskmiseks hindeks 4. Üksnes 4%
Eesti elanikest peab oma elukohta ebaturvaliseks. Madalamaid hinnanguid oma kodukoha
turvalisusele jagasid linnades elavad ja madalamalt haritud inimesed, rahvuse lõikes mitteeestlased
ning maakondlikus võrdluses Ida-Virumaa elanikud.
2) Erinevatest süüteoliikidest ja olukordadest tuntakse end enim ohustatuna liiklusega
seonduvast: avariid, joobes juhid jms. Enim ohustatuna erinevatest olukordadest tunnevad
end Ida-Virumaa elanikud, eriti mis puudutab narkokuritegevust, aga ka merereostust, tänavaja
taskuvarguseid, füüsilist vägivalda avalikus ruumis ja salakaubandust.
3) 54% vastajatest usub, et elanikkonna turvalisuse hoolitsemine, korrakaitse ja päästetegevus
peaks jääma ainult kutseliste organisatsioonide ülesandeks ning 44% leiab, et inimesed ise
peaksid vastavates tegevustes aktiivselt osalema.
4) Kõige levinuma turvameetmena on küsitluses osalenud inimesed paigaldanud enda koju
suitsuanduri. Järgmise 12 kuu jooksul plaanitakse samuti enim tegeleda tuleohutusega – osta
koju tulekustuti ja/või tulekustutustekk, paigaldada vinguandur. Kõige madalam on aga
valmisolek osta endale tulirelv ning sõlmida leping mõne turvafirmaga.
5) Eesti elanike meelest suurendavad nende kodukoha turvalisust eeskätt valvekaamerad
avalikes kohtades ja politseipatrullid tänavatel. Kõige väiksemat kasu kodukoha turvalisuse
tagamisel nähakse omaalgatuslikes kodanikupatrullides.
6) 31% kogu vastajaskonnast on mõne ühenduse või seltsi liige ning 41% on viimase aasta jooksul
teinud vabatahtlikku tööd. 46% küsitluses osalenutest eelistab rohkem omaette hoida ja
iseseisvalt tegutseda. Vähim on vabatahtlikku tööd teinud vanemad inimesed, madalamalt
haritud ja madalamatel ametipositsioonidel töötavad inimesed ning rahvuse lõikes mitteeestlased,
eriti Ida-Virumaa elanikud.
7) 17% respondentidest kinnitas, et nende elukohas on loodud naabrivalve piirkond ning 10%, et
nende kodukandis tegutseb vabatahtlik päästekomando (5% hinnangul on nende elukohas
olemas nii kutseline kui vabatahtlik päästekomando).
8) 7% kõikidest küsitletutest on ise liitunud naabrivalvega ja 16% kinnitab, et seda on teinud mõni
nende lähedastest või tuttavatest. 1,5% tegutseb vabatahtliku päästjana ja 23% teab kedagi
oma lähedaste või tuttavate seast, kes sellega tegeleb. 1,2% küsitletutest tegutseb
abipolitseinikuna ja 19% teab kedagi, kes sellega tegeleb. Merepäästjana tegutseb 0,6%
vastanutest ning 9% omab lähedasi või tuttavaid, kes selle tegevusega seotud on.
9) Inimestest, kes ei ole vastavate tegevustega seotud, oleks 56% kindlasti või võib-olla huvitatud
liitumast naabrivalvega, 23% vabatahtliku päästega, 13% abipolitseiniku tegevustega ning 9%
vabatahtliku merepäästega. Huvi nimetatud tegevustes kaasa löömast on üldjuhul kõrgem
meeste, mitte-eestlaste, nooremate ja kõrgema sissetulekuga inimeste ning Ida-Virumaa
elanike seas. Erandina kerkib esile vaid naabrivalve, millest on rohkem huvitatud eestlased ja
teiste maakondade elanikud. 
10) 27% küsitluses osalenutest on enda hinnangul naabrivalve tegevusest väga või küllaltki hästi
informeeritud; naabrivalve kasutegurina nähakse eeskätt seda, et see tagab naabritega head
suhted. 26% peab end hästi informeerituks vabatahtlike päästjate tegevusest, kusjuures
peamiselt arvatakse päästjaid tegelevat tulekahjude ja tuletõrjega. 22% usub end olevat kursis
abipolitseinike tegevusega; arvatakse, et abipolitseinike peamised ülesanded on politsei
abistamine, aga ka patrullimine, korra jälgimine ja tagamine. Oma informeeritust
merepäästjate tegevusest peab küllaltki või väga heaks 17% küsitletutest; merepäästjate
peamise rollina nähakse veekogudel hädas olevate inimeste aitamist. Vähim on erinevatest
siseturvalisusega seotud vabatahtlikest endi sõnul informeeritud linnades elavad inimesed ja
rahvuselt mitte-eestlased. Sõltuvalt konkreetsest tegevusest kipub teadlikkus üldjuhul olema
madal ka Ida-Viru ja Harju maakonnas, samas kui näiteks merepäästest teatakse vähim
sisemaal.
11) 6%-l elanikkonnast on ka endil või on nende lähedastel vabatahtlike päästjate abi vaja läinud.
Koguni 95% nendest vastajatest jäi päästjate tegevusega rahule. 13%-l on isiklikult või
lähedaste kaudu olnud kokkupuuteid abipolitseinikega ja 78% nendest jäi abipolitseinike
tegevusega rahule. Merepäästjatega on kokkupuuteid olnud 6%-l, kellest 85% jäi
merepäästjate tegevusega rahule.
12) Erinevatest siseturvalisusega seotud kodanikualgatustest on Eesti elanikud eeskätt olnud abiks
sellega, et on naabermajal või -korteril naabrite äraoleku ajal silma peal hoidnud. Valmisolek
teisteski tegevustes kaasa lüüa on küllalt suur, näiteks ei ole enamik küll osalenud naabruses
süttinud hoone kustutamisel, kuid on valmis seda edaspidi tegema. Kõige väiksem on valmidus
minna appi uppumisohtu sattunud inimesele. Naisterahvad ja vanemaealised inimesed on
vähem valmis erinevates tegevustes kaasa lööma. Teiste gruppide valmidus näib olevat seotud
sellega, mil määral oma kodukohas vastava probleemiga kokku puututakse – näiteks linnade
elanikud on vähem valmis osalema naabruses süttinud hoone või metsa- ja maastikupõlengute
kustutamisel, kuid rohkem valmis kallaletungi ohvrile tänaval appi minna.
13) Peamine asjaolu, mis paneks inimesi vabatahtlikult siseturvalisuse tagamisel osalema, on soov
luua oma kodukohas turvalisust. Neid inimesi, keda mitte miski ei motiveeriks siseturvalisuses
kaasa lööma, on enim vanemaealiste inimeste seas. Peamine tegur, mis aga praegu Eesti
elanike osalust vabatahtlikes tegevustes piirab, on ajapuudus; olulisena toodi välja veel
infopuudus ja nõuded professionaalsusele (füüsilised võimed, korralik varustus, eriväljaõpe).
Lisaks ankeedis toodud vastusevariantidele nimetati veel näiteks kehva tervist ja vanuse poolt
seatud piiranguid.
14) Peamine allikas, kust elanikkond erinevate siseturvalisusega seotud vabatahtlike tegevuste
kohta infot on saanud, on meedia: raadio- ja telesaated, ajalehed-ajakirjad. Küllalt olulised
infokanalid on ka internet ja sõbrad-tuttavad. Nende inimeste hulka, kes vabatahtlike
tegevuste kohta infot saanud ei ole, kuulub enam linnainimesi, nooremaid vastajaid ja
ülekaalukalt enam mitte-eestlasi ning Ida-Virumaa elanikke.
15) Erinevatest ankeedis loetletud institutsioonidest usaldavad Eesti inimesed kõige enam
Päästeametit ja kiirabi; ka politsei usaldusväärsus on kõrge. Märksa madalam on aga poliitiliste
institutsioonide usaldus. Usaldus erinevate vabatahtlikult siseturvalisusega tegelevate
organisatsioonide vastu on samuti kõrge, nii vabatahtlikke päästjaid, merepäästet,
abipolitseinikke, naabrivalvet kui Kaitseliitu usaldab kõiki üle 70% inimestest. Usaldus
erinevate institutsioonide ja organisatsioonide vastu on mõnevõrra madalam meeste ja
linnainimeste, eriti aga mitte-eestlaste ja Ida-Virumaa elanike seas. Viimased kaks gruppi ei
oska küllalt sageli vabatahtlike organisatsioonide usaldusväärsust hinnata.